Fotograafia areng on kaasahaarav teekond, mis ulatub tagasi algeliste seadmeteni, mis jäädvustasid valgust ja varju. Kaamerate varajased disainilahendused, kuigi tänapäevaste standardite järgi primitiivsed, panid aluse keerukale pildistamistehnoloogiale, millele me tänapäeval tugineme. Nende esialgsete uuenduste, nagu camera obscura ja sellele järgnevate fotograafiaprotsesside mõistmine annab olulise ülevaate sellest, kui kaugele on valdkond edasi arenenud, ja leidlikkust, mis selle arengut soodustas.
Camera Obscura: pilguheit maailma
Camera obscura, ladina keeles “tume kamber”, on üks varasemaid kujutise projitseerimise vorme. See seade, algselt väikese auguga pimendatud ruum, projitseeris vastasseinale ümberpööratud kujutise välismaailmast. Kuigi see ei ole kaamera tänapäevases tähenduses, demonstreeris see põhiprintsiipi, mille kohaselt valgus liigub sirgjooneliselt ja moodustab kujutise.
Esialgu kasutati seda peamiselt vaatlemiseks ja hiljem joonistamise abivahendina. Kunstnikud leidsid, et camera obscura on oma töös perspektiivi ja detailide täpseks jäädvustamiseks hindamatu. Seade arenes tervetest ruumidest kaasaskantavateks kastideks, muutes selle ligipääsetavamaks ja mitmekülgsemaks.
- Varasemates versioonides kasutati lihtsat auku.
- Hilisematel mudelitel olid heledama ja teravama pildi saamiseks lisatud objektiivid.
- Need edusammud olid fotograafia arengu jaoks kriitilised.
Fotograafia koidik: lühiajalise jäädvustamine
Püüdlus kaamera obscura projitseeritud kujutis jäädavalt jäädvustada viis arvukate katseteni valgustundlike materjalidega. Need varased katsed tähistasid fotograafia tõelist algust. Leiutajad püüdsid kasutada valguse jõudu, et luua kestvaid kujutisi maailmast.
Sellel ajastul mängisid keskset rolli mitmed isikud, kellest igaüks aitas kaasa ainulaadsetele uuendustele. Nende ühised jõupingutused muutsid unistuse fotograafiast järk-järgult käegakatsutavaks reaalsuseks. Need pioneerid seisid silmitsi lugematute väljakutsetega, kuid nende visadus sai lõpuks võidu.
Nicéphore Niépce ja heliograafia
Nicéphore Niépce’ile omistatakse esimese püsifoto loomise au – protsessi, mida ta nimetas heliograafiaks. 1820. aastatel katsetas ta Judea bituumeniga, valgustundlikku asfalti, kattides selle metallplaadile. Pärast pikka säritust camera obscuras säritatud alad kõvastusid, samas kui säritamata alad sai maha pesta, luues püsiva pildi.
Kuigi Niépce’i protsess oli murranguline, nõudis see äärmiselt pikki säriaegu, mis kestis sageli mitu tundi või isegi päevi. Saadud pildid olid samuti suhteliselt jämedad ja puudusid üksikasjalikult. Nendest piirangutest hoolimata näitas tema töö põhiprintsiipi pildistada valgustundlike materjalide abil.
Louis Daguerre ja dagerrotüüp
Louis Daguerre, Niépce partner, täiustas fotograafilist protsessi, mille tulemuseks oli dagerrotüüp. See meetod hõlmas hõbetatud vasklehe kokkupuudet joodiauruga, luues valgustundliku hõbejodiidikihi. Pärast kaameras eksponeerimist arendati plaat elavhõbeda auruga, mis võimendas varjatud pilti. Seejärel fikseeriti pilt naatriumtiosulfaadi lahusega (sooda hüposulfit).
Dagerrotüüp tekitas uskumatult üksikasjalikke ja teravaid pilte, ületades kaugelt Niépce heliograafid. Säriaeg on samuti oluliselt vähenenud, muutes portree tegemise praktiliseks võimaluseks. Dagerrotüüp saavutas kiiresti populaarsuse, tähistades laialdase fotograafia praktika algust.
- Tootnud väga detailseid pilte.
- Nõutavad lühemad kokkupuuteajad kui heliograafia.
- Sellest sai äriliselt edukas fotograafiaprotsess.
William Henry Fox Talbot ja kalotüüp
Sõltumata Daguerre’ist töötas William Henry Fox Talbot välja teise fotoprotsessi, mida tuntakse kalotüübina. Selle protsessi käigus kasutati negatiivse pildi loomiseks hõbejodiidiga kaetud paberit. Negatiivi saab seejärel kasutada mitme positiivse väljatrükkimiseks, mis on märkimisväärne eelis ainulaadse dagerrotüübi ees.
Kalotüüp andis dagerrotüübiga võrreldes pehmemaid pilte, kuid selle võime luua mitut väljatrükki muutis selle väärtuslikuks dokumenteerimiseks ja kunstilistel eesmärkidel. Talboti protsess pani aluse ka kaasaegsele negatiiv-positiivsele fotograafiale.
Evolutsioon jätkub: märgadelt taldrikutelt kuivadele taldrikutele
19. sajandi keskpaigas nähti fototehnoloogia, sealhulgas märgkolloodiumi protsessi edasisi edusamme. See meetod hõlmas klaasplaadi katmist kolloodiumiga, kleepuva lahusega ja seejärel sensibiliseerimist hõbenitraadiga vahetult enne kokkupuudet. Plaat tuli paljastada ja arendada veel märjana, sellest ka nimi.
Märgkolloodium pakkus kõrget tundlikkust ja teravust, muutes selle populaarseks valikuks nii portree- kui maastikufotograafias. See oli aga keeruline ja nõudlik protsess, mis nõudis kohapeal ettevalmistamiseks ja arendamiseks kaasaskantavat pimedat.
Kuivplaatide tehnoloogia areng 19. sajandi lõpus lihtsustas oluliselt fotograafia protsessi. Kuivad taldrikud võiks olla eelnevalt ette valmistatud ja hilisemaks kasutamiseks hoiule pandud, välistades vajaduse kaasaskantava pimekambri järele. See uuendus muutis fotograafia amatööridele kättesaadavamaks ja sillutas teed rullkile väljatöötamisele.
Mõju kaasaegsele fotograafiale
Kaamerate varased kujundused ja fotograafia protsessid avaldasid sügavat mõju kaasaegse fotograafia arengule. Kujutise moodustamise, valgustundlikkuse ja keemilise arengu aluspõhimõtted jäävad samaks, isegi digitaalfotograafias. Niépce’i, Daguerre’i, Talboti ja teiste uuendused panid aluse meie tänapäeval kasutatavale keerukale pilditehnoloogiale.
Üleminek mahukatelt ja kohmakatelt seadmetelt kompaktsetele ja kasutajasõbralikele kaameratele annab tunnistust varaste fotograafia pioneeride leidlikkusest ja visadusest. Nende töö ei muutnud mitte ainult piltide jäädvustamist, vaid muutis ka kunsti, teadust ja kommunikatsiooni.
Varasemate kaamerakujunduste pärand
Varasemate kaamerakujunduste pärand ulatub fotograafiast palju kaugemale. 19. sajandil välja töötatud põhimõtted ja tehnikad mõjutasid teiste pildistamistehnoloogiate, nagu filmikunsti ja televisiooni, arengut. Kujutiste jäädvustamise ja reprodutseerimise püüdlused on ajendanud innovatsiooni paljudes valdkondades.
Tänapäeval on keerukate pildistamissüsteemidega varustatud digikaamerad ja nutitelefonid kõikjal. Need seadmed võlgnevad oma olemasolu nende inimeste teedrajavale tööle, kes julgesid unistada valguse ja varju tabamisest. Kaamera disaini ajaloo mõistmine annab sügavama hinnangu tehnoloogiale, mida me sageli enesestmõistetavaks peame.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Mis oli camera obscura?
Camera obscura oli varajane optiline seade, mis koosnes pimendatud ruumist või kastist, mille ühte seina läbis väike auk (ava). Välise stseeni valgus läbis augu ja tabas vastasseina, kus see tekitas välismaailma ümberpööratud, kuid värvi- ja perspektiivitäpsuse projektsiooni.
Kes lõi esimese püsifoto?
Nicéphore Niépce’i tunnustatakse esimese püsifoto loomise eest 1820. aastatel. Tema protsess, mida nimetatakse heliograafiaks, kasutas pärast pikka säritamist pildi jäädvustamiseks Juudamaa bituumenit.
Mis on dagerrotüüp?
Dagerrotüüp oli Louis Daguerre’i poolt välja töötatud varajane fotograafiaprotsess. See andis hõbetatud vasklehele väga detailse pildi. Protsess hõlmas plaadi kokkupuudet joodiauruga, selle arendamist elavhõbeda auruga ja kinnitamist naatriumtiosulfaadiga.
Mis oli kalotüübi eelis dagerrotüübi ees?
William Henry Fox Talboti välja töötatud kalotüübi peamine eelis oli selle võime luua ühest negatiivist mitu väljatrükki. Dagerrotüüp andis seevastu ainulaadse, ainulaadse pildi.
Kuidas kuivad taldrikud fotograafiat parandasid?
Kuivad plaadid lihtsustasid pildistamisprotsessi, kaotades vajaduse kohese kohapealse ettevalmistamise ja arendamise järele. Fotograafid võiksid plaadid eelnevalt ette valmistada ja hilisemaks kasutamiseks hoiule panna, muutes pildistamise mugavamaks ja ligipääsetavamaks.
